Pärast lahutust ja rasket õnnetust elab Hannu üksi ja meeleheitel oma talus Köyhäjärve lähedal Lääne-Soomes. See on metsade-, põldude- ja sooderikas keskkond, mis on koduks igasugusele elusloodusele – sealhulgas euraasia ilvesele, metskassile, kes oli kuni viimase ajani peaaegu välja surnud. Kui Hannu leiab tee äärest surnud ilvese, on see nagu kohtumine vana sõbraga: ta mõistab, et lapsepõlves selles piirkonnas elanud ilvesed on tagasi tulnud. Ta võtab looma üles ja viib selle koju.

Uue jõu ja elutahtega täidetud Hannu seab rajakaamerad üles üle kogu oma maade. Peagi salvestavad 23 kaamerat kõike põdrast hiirteni: hundid, hirved, linnud, saarmad, rebased, koerad ja ilvesed saalivad mööda tema metsi. Hannu hakkab ilveseid isiklikult tundma õppima, jälgides nende harjumusi ja elupaiku, suhteid ja isiksuslikke iseärasusi. Ta annab neile nimed ja jätab neile sõnumeid. Ta päästab isegi ühe kavala emase ja tema poegade elu – kaks korda.

Ilvese vaim imbub Hannu maailma aina sügavamale, kuni see hakkab teda üha enam paeluma. Ta näeb oma sauna leilis loomakujusid. Ta läheb öösel metsa, vaatab ja ootab. Tasapisi saab ta aru, et ilvesed jälgivad ka teda. Hannu hakkab omaks võtma omaenese ilvese-persooni ning asub teele, lootes kohtuda rohkemaga kui inimloomus.

Hannu arenevat suhet ilvesega saadab iidsest soome folkloorist pärit emase ilvese tekst, mis annab lohutust ja loomutarkust.

Kuid isegi kui Hannu ilvesepered arenevad ja paljunevad, ei ole ohud nii loodus- kui ka inimmaailmast kunagi kaugel. Haigus tabab üht Hannu lemmikalfaisast ning inimtegevused, nagu lageraie, ehitus, põlluharimine ja jahindus, kujutavad endast jätkuvalt pidevat surmavat ohtu.

Ilvesmees on sümbioos liikidevahelistest suhetest, loomade ja inimese uurimisest. Film sunnib meid endalt küsima, kuhu tõmmata piiri inimese ja looma vahel? Ja siis inimese ja looduse vahel?